Jeffers Engelhardt
Taandatuna vibreerivale materjalile on muusika iseenesest vaikne, ei sisalda mingit narratiivi ega kujundlikku sõnumit. See on energia ja vahendaja, võngete kombatav taju. Pärdi loomingus sunnib selline vaikus meid kuulama akustilisi fenomene endid – ruumis resoneerivaid sagedusi, häälte tämbrivärelusi või ka klaveri inharmoonilisust, keskendumata sellele, mida nad tähendavad või millele osutavad, vaid puhtalt fenomenidena (nii nagu klaveritehnik kuulaks pilli). Vaikus on Pärdist kõneldes üks keskseid troope. Seda inspireerivad Pärdi enda sõnad vaimsest ja metafoorsest vaikusest, mis eristuvad tema muusika kõlast, ja vaikuse metafoorist, millega märgitakse Pärdi taandumist avalikust tegevusest 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel. Inimese seisukohalt on aga igasugune vaikus metafoorne ja antropotsentriline, inimese piiratud võimete tulemus: vaikus kui miski, mis jääb alla- või ülespoole meie kuulmis- ja tajuläve; vaikus kui meediumi ehk vibreeriva keha puudumine; või vaikus kui inimeste puudumine, näiteks mõtteeksperimendis puu langemisest metsas või surma tohutuses ning ohtudes meie liigi püsimajäämisele antropotseeni ajajärgul. Vaikus, millega ma selles ettekandes tegelen, tuleb esile tintinnabuli materiaalsuse kuulamises klaveritehniku kombel, taandatult ja kontsentreeritult. See on kuulamisviis, mis põhineb vibreeriva materjali ja kehalise taju resonantsel suhtel, enne kui muusika muutub millekski kujundlikuks või tõlgendamise objektiks. See pööre materiaalsuse poole tintinnabuli’st mõtlemisel toob meid lähemale tintinnabuli helilisele intensiivsusele ja meelelisusele. Pärdi vaikuse selline jälgimine võib ümber kujundada senised diskursused tintinnabuli algoritmidest ja vormidest, Pärdi muusikalisest vahekorrast sõna ja keelega ning tema loomingu kultuurilisest dünaamikast heli materiaalsuse kontekstis.