Vaikuse kõla(d): kuuldamatu kohalolek Arvo Pärdi „Silentiumis“

„Tabula rasa“ teine osa „Silentium“ on üks neist kompositsioonidest, millega Arvo Pärt katkestas oma pikalt kestnud vaikuse. Ilmnenud paradoks, mille kohaselt vaikus on katkestatud vaikusega, on selles käsituses loomulik, sest rangelt võttes pole vaikust üldse olemas, on vaid müra, mis jääb kuulmislävest madalamale. Selle tajumiseks teeb Pärt „Silentiumis“ kuuldavaks selle, mis on tavaliselt kuuldamatu. Tabula rasa filosoofilises käsituses, mis viib tagasi Aristoteleseni, sarnaneb inimhing tühja tahvliga. Tajud juhivad muljed tahvlile. „Silentium“ peegeldab seega vaikuse kogemust.

Oma ettekandes vaatlen vaikuse mõistet filosoofilises ja vaimses kontekstis ning uurin kõlava vaikuse paradoksi kui jumaliku kohalolu kogemust.

Pood