Uudised

Arvo Pärdi autorikontsertide kajastusi USA meedias

07.06.2014

Arvo Pärdi autorikontserdid Ameerika Ühendriikides leidsid lisaks Eesti ajakirjandusele laialdast kajastamist USA meedias. Juba enne 27. maist 2. juunini toimunud kontserte ilmusid New York Timesis, Washington Postis ning Wall Street Journalis pikemad portreelood Pärdist, sisaldades ka intervjuud heliloojaga.

Kontsertide järel ilmus USA suuremates päevalehtedes, aga ka mitmes teises trüki- ja veebiväljaandes rida arvustusi, milles üksmeelselt tunnustatakse Arvo Pärti kui tänapäeva üht unikaalsemat ja armastatumat klassikalise muusika heliloojat ning avaldatakse vaimustust Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Tõnu Kaljuste kõrgetasemelise musitseerimise üle. Järgnevalt neist mõned väljanopped.
See tähelepanuväärne kontsert Pärdi muusikast sundis iga Kennedy keskuse kontserdisaalis viibinut peatuma, kuulama ja imetlema.
*
Ei juhtu just iga päev, et kontserdipublik kuuleb sellist võimsat muusikat nii oivalises ettekandes – seekord Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste esituses.
Anne Midgette, Washington Post, 29.05

 

Erakordse eesti helilooja Arvo Pärdi napp, müstiline muusika on leidnud kaugelt laiema kuulajaskonna kui klassikalise muusika vallas tavaks. Tema autorikontserte Washingtonis on sel nädalal saatnud hiilgav edu. Pärast suurepäraselt õnnestunud õhtut Kennedy keskuses, kus kõlasid Pärdi koori- ja orkestriteosed, pakkus kontsert Phillips Collectioni muuseumis intiimsema valiku tema kammermuusikast. Need tosin teost, ehkki enamasti väikevormid, kandsid endas samasugust kasinuse, suursugususe, tagasihoidlikkuse ja puhtuse vaimu nagu Pärdi suurvormid.
*
Palas „Aliinale“ on kõige lihtsamate muusikaliste vahenditega üles ehitatud piirituna mõjuv valgusrikas ruum. Kontserdi iga teose puhul näis, et Pärt võib ka kõige väiksemast „muusikalisest liivaterast“ leida terve universumi.
*
Pärdi vähem tuntud teosed nagu „Mozart-Adagio“ – vaimustav töötlus Mozarti F-duur sonaadi KV 280 teisest osast – ning üsna tumedates toonides dissonantne „Es sang vor langen Jahren“ näitasid heliloojat uues valguses ja ainult suurendasid huvi tema muusika vastu.
Stephen Brookes, Washington Post, 30.05

 

„Te Deum“ oli Kaljuste tundliku käe all lihtsalt särav! Teose lõppedes valitses publiku seas hinge kinni hoidev vaikus.
Mark Nowakowski, Communities Digital News, 30.05

 

Pärdi muusika on enamasti ilus, kuid oluline on selle ilu olemus. Tema helimaailm on askeetlik, mõneti suletud, range ja mitte kunagi madal. Pärdi stiil kannab nime tintinnabuli, mis seostub kellukestega, kuid see seos on eksitav. Iga tema loodud heli otsekui söövitab, on kõva nagu lõigatud teemant. Tema muusika heliseb, kuid selles on teravust.
*
„Fratresest“ on olemas palju erinevaid versioone, ometi ei ole need muusikat kuidagi lahjendanud – pigem on iga uus versioon avanud teose uusi tahke, muutes seda üha tugevamaks.
Traksmann viskus hüpnootilistele arpedžodele sellise intensiivsusega, et näis, nagu võinuks koguni poogen käest lennata. Kuid muusika ja Kaljuste napp, vaikne, ent kindel dirigeerimine hoidsid tema elegantset, jõulist ja sügavalt läbi tunnetatud esitust kindlalt koos.
*
Tallinna Kammerorkester pole ainus Pärdi muusikat esitav orkester, kuid see on ainus orkester, kes suudab mängida nii jõulise ja terav-täpse intonatsiooniga, et ka muidu sumeda akustikaga Carnegie Hall lööb kõlama nagu kirik.
*
Ka ilmalikus ruumis, nagu kontserdisaal seda on, pääses „Aadama itku“ lihtne ilu suurepäraselt mõjule, iseäranis koos tekstiga „Mu hing igatseb Jumala järele“ ning paljuski tänu [Eesti Filharmoonia Kammerkoori] säravale hingestatud laulmisele. „Salve Regina“ ühendab endas rangelt korrastatud struktuuri ning peene suursuguse väljenduslaadi. /…/ Pärdi liigutavaid teoseid kuulates on kerge jälgida nende terviklikku vormi ja nii nagu ka näiteks Stravinski neoklassitsistliku muusika puhul, annab see tunnistust helilooja intellektuaalsest ja esteetilisest meisterlikkusest.
*
Ei pea olema usklik ega õigeusklik, et kuulda seda ilu, mida usk võib anda nende kaudu, kes usuvad.
George Grella, New York Classical Review, 1.06

 

Õhtu [Carnegie Hallis] algas kahe varase teosega 1984. aastal ilmunud ECMi albumilt „Tabula Rasa“, mis tõi Pärdile rahvusvahelise tuntuse: õrnalt pulseeriv „Fratres“ sooloviiulile (Harry Traksmanni meisterlikus esituses), keelpilliorkestrile ja löökpillidele ning eleegiline „Cantus“. Tallinna Kammerorkestri mängus Tõnu Kaljuste ühtaegu jõulisel ja nõtkel juhatusel tuli esile nende näiliselt lihtsate teoste selge harmooniline arengujoon, järk-järgult tihenev kõlapilt ning emotsionaalne laeng – kõik see, mis meid neis teostes nii köidab.
Esmaklassiline Eesti Filharmoonia Kammerkoor tõi „Aadama itku“ lauldes kuulajani valu, meelekibeduse ja lootuse – see oli emotsionaalselt täiesti läbiraputav kogemus.
Corinna da Fonseca-Wollheim, New York Times, 3.06

 

Ringis istuvad Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad tõid „Kanon pokajaneni“ kuulajani erakordse jõu ja intonatsioonipuhtusega, avades täielikult selle kirka müstilise olemuse. Terve teose vältel pakkus koor kõige erinevamaid tämbrinüansse, mis ulatusid jõulistest algusakordidest kaeblike kõladeni, sügavatest meeshäältest õrnade sopranisoolodeni.
Vivien Schweitzer, New York Times, 3.06

 

Loe ja kuula ka kajastusi Eesti meedias:

Postimees, 29.05.14 – Pärdi kontsert USAs lõppes minutitepikkuse võimsa aplausiga

Postimees, 2.06.14 – Tulid. Tegid. Võitsid.

Klassikaraadio, 2.06.14 – Arvo Pärt Ameerikas

Postimees, 6.06.14 – Mees, kes muudab elusid

Sirp, 13.06.14 – Kohtumispaik muusika

Pood