Uudised

Raamat, mis mängib arhitektuuri ja muusika seosega

20.01.2021

Triin Ojari intervjuu Arvo Pärdi Keskuse arhitekti Enrique Sobejanoga

Praegusel vaiksel endassevaatamise ajal on sobiv kätte võtta eelmise aasta lõpul Arvo Pärdi keskuse avaldatud raamat nende majast. Hispaania päritolu arhitektuuribüroo Nieto Sobejano kavandatud maja Laulasmaal on Eesti uuemas arhitektuuris üks erilisemaid, intiimne ja pühalik ühekorraga, tempel muusikale keset voogavat metsa.

Angelika Schneideri kujunduses soliidse väljanägemisega raamat annab seda vaimsust hästi edasi: siit leiab mitmekihilise mängu arhitektuuri ja muusika vahel, kus tekstilt fotodele, sealt edasi visanditele, joonistele ja noodikirjale hüpates tekib kindel rütm ja arusaam ülimalt estetiseeritud tervikust, plekituks lihvitud tervikust. Ei muusikat ega arhitektuuri ole võimalik sõnadesse tõlkida ning kummagi kunsti vormidele ja sümbolitele püüdlikult selgitusi anda on enamasti tüütu, nii on eelistatud rääkida sellest, mis tegelikult oluline. Rääkida abstraktsetest kategooriatest, nagu ilu, usk, vaikus, ruum ja heli, ning sellest, kuidas need aitavad meil inimene olla.

Teen raamatu ilmumise puhul videokõne Enrique Sobejanole, kes koos abikaasa Fuensanta Nietoga võitis 2014. aastal keskuse arhitektuurikonkursi ja on sellest ajast peale maja oma südames kandnud.

Raamatu pealkiri on «Arvo Pärt Centre & Nieto Sobejano Arquitectos. Ühine nimetaja». Kas see ühisnimetaja on viide geomeetriale, mis teie sõnul ühendab selles projektis looduse ja arhitektuuri?

Pealkiri ei tulnud otseselt meilt, vaid sündis aruteludest kõigiga, kes raamatu tegemisega seotud olid. Raamat ühendab eri kunstiliigid – arhitektuuri, muusika ja maastiku – ning loomulikult saab nende ühist nimetajat mitut moodi mõista: kas see on geomeetria, matemaatika, harmoonia jne. Nimetajaid on palju. Pealkiri mängib arhitektuuri ja muusika seosega, millel on oma pikk ajalugu.

Nii tekstides kui ka raamatu kujunduses on seda seost tugevalt rõhutatud. Fotod ja artiklid vahelduvad kalkale trükitud Arvo Pärdi «In Principio» noodikirja ja maja projektjoonistega, oma tekstis räägite, kuidas heli muutub ruumiks, see on kogu raamatu kandvaid ideid. Ehk saate oma mõtet lühidalt kirjeldada?

Loomulikult tõlgendab igaüks seda erinevalt, meile on see väga isiklik asi. Selle projekti juures oli meie jaoks küsimus see, kuidas tõlgendada ühte kunstiliiki teise keeles, teiste tööriistadega. Kas heli saab ruumiks tõlkida? Ja noodikirja arhitektuurseks jooniseks? Kas vaikust saab näiteks tõlgendada tühjusena?

Arhitektuuri määratletakse enamasti ruumi loomisena, muusikas seevastu on tähtis aeg. Meid huvitas selle määratluse ümberpööramine: kuidas võiks aja mõõde väljenduda arhitektuuris ja kuidas muusika ruumis? Loomulikult võib arhitektuuri ja muusika seost jälgida väga otseselt näiteks kontserdisaalide kujunduses, kus ruumilahendus mõjutab heli kvaliteeti, samuti katedraalides jne.

Niisuguse üsna tehnilise tõlgenduse asemel huvitas meid personaalsem lähenemine – see, kuidas muusikateos saab peegeldada ruumi. Võistlusel osaledes kuulasime palju «Tabula rasat» ja sellest sai lõpuks ka meie töö märgusõna.

Kas muusika on igas teie töös?

Pigem on tegu ikka selle maja eripäraga. Ent oma töödes on meid alati huvitanud geomeetria ja kombinatoorne mõtlemine – kuidas saavutada keerukas süsteem, kombineerides puhtaid elemente, kuidas luua arhitektuursesse ruumi paljusust, mitmekesisust teatud kindlate reeglite järgi.

See on ka üks viis, kuidas muusika ja arhitektuuri seost kirjeldada, ja selle projekti juures kujunes see aspekt tähtsaks – variatsioonid ühel teemal. Näiteks Córdoba kaasaegse kunsti keskuse hoones on selleks kuusnurk, mis seostus Lõuna-Hispaaniale tüüpilise araabia arhitektuuriga, Pärdi keskus rajaneb võrdkülgse viisnurga kujundil. Arhitektuuri loomine põhineb loogikal ja intuitsioonil, sellel, kuidas need omavahel põimuvad. Ma võin küll siin üritada, aga sõnadega seda protsessi selgitada ei saa.

Ka raamatul on viis osa, mis omavahel vahelduvad, nii nagu Pärdi keskuse maja geomeetria tuleneb viisnurgast. Juhus?

Ei ole juhus. Raamat on küll teine asi kui projekt, sest see tuleb pärast pikka projekteerimise ja ehitamise protsessi, kui kõik on valmis. Selles mõttes on raamat vähem intuitiivne ja rohkem konstrueeritud, kokkuvõte aastate jooksul toimunust. Aga tegu pole kaugeltki mitte ainult meie raamatuga, vaid millegagi, mis sündis dialoogis paljude inimestega – eelkõige Michael Pärdiga, loomulikult Arvo ja Nora Pärdiga. Raamatut tegema asudes oli meil niisiis palju erinevaid komponente ja me vajasime struktuuri – selleks sai viis. Viis osa, mis moodustavad kokku ühe. Siin on koos Arvo Pärdi mõtted ja tsitaadid, siis fotod, arhitektuursed joonised, noodid ja lõpuks tekstid.

Raamatus on kasutatud ka võtet, kus kalkasarnasele paberile on trükitud nii joonised kui ka noodikiri ning kokku köidetuna moodustavad need läbikumava kihilise struktuuri. Kahe keele võrdlus on siin üsna otsene.

See idee tuli üsna juhuslikult, büroos töötegemise käigus, kui laual olid segamini joonised ja noodid. Meid tõepoolest vaimustas kahe erineva keele näiline kattumine. Vaat kuidas tekivad visuaalsed seosed!

Muide, kas te büroos kalkat veel kasutate?

Jah, mina teen sellele visandeid, õnneks ei ole kõik loomingulised protsessid veel täiesti digitaalsed… Mäletan, et keskust tehes sobitasime Arvoga tükk aega hoonet krundile just kalkale tehtud plaane ülestikku paika nihutades.

Arvo Pärdi keskus sisaldab ka tugevat religioosset mõõdet, sest sinna on projekteeritud koguni omaette õigeusu kabel, ent maja tervikuna oma maaliliste vaadetega metsale teeb kummarduse loodusele, mis on eestlastele omamoodi pühamu eest. Suured kirikuskäijad me ei ole, aga rahulikku kohta vajame ikka. Kui palju te hoonet kavandades pühakoja kujundit silmas pidasite?

Mis puutub kabelisse, siis oli see meie jaoks üsna intrigeeriv element. Tööle asudes pidime lahendama hulga loogilisi vajadusi: saali, tööruumid, raamatukogu ja palju muud. Sellest reast tõusid irdsena esile kaks asja: torn ja õigeusu kabel. Sellised ootamatud elemendid võivad muutuda lõpuks kõige olulisemaks, sest me peame neid mõistma ja arhitektuuri osaks muutma.

Torni võtsime omaks õige pea – see on sümboolne koht, mille ainus otstarve on pakkuda kauneid vaateid, ja me integreerisime selle valutult hoone geomeetriaga. Kabeliga oli keerulisem, sest see pidi olema klassikaline kreekapärane kabel, ning ühel hetkel olime valmis tegema koguni täpse koopia mõnest olemasolevast kabelist või siis ehitama selle majast eemale metsa. Ent Pärtide soov oli see kindlasti majaga liita ja nii jõudsime olemasoleva lahenduseni, abstraktse kabeli vormini, mis on tehtud betoonist ja võrreldes muu hoonega palju monumentaalsem, n-ö maa küljes kinni.

Arhitektuuris on alati väga oluline narratiiv, mingi lugu, ja nii selgitasime seda lõpuks nii endale kui ka tellijale: betooni pole selles majas kasutatud mujal kui kabelis ja kujutlegem, et vana kabel oli olemas juba enne, kui selle ümber maja ehitasime!

Teie kodulehelt nägin, et projekteerite järgmisel aastal vähemalt tosinat uut hoonet Euroopa eri paigusse ja Hiinasse – bürool tundub minevat väga hästi!

Tõepoolest, pärast Pärdi keskust oleme võitnud endale mitmeid huvitavaid töid. Ehitamisel on Marzona avangardkunsti erakogu arhiiv Dresdenis, samuti Müncheni arheoloogiamuuseum, Katalooniasse ühte vanasse kloostrisse hakkame tegema Carmen Thysseni muuseumi. Berliini büroosse tuleb ilmselt inimesi juurde võtta.

Koos pandeemiaga on suurema tähelepanu alla sattunud vahetu eluruum, meie kodude kvaliteet, aga ka näiteks bürooruumide muutunud iseloom. Kas ja kuidas on viirus teie tööd mõjutanud?

Päris kindlasti on inimesed hakanud aru saama, et nende elukoht on tähtsam, kui nad arvasid. Põhjamaades, kus mitu kuud aastast ollakse väga kodused ja eluruum on seetõttu tähtsam, on see taju ilmselt teistsugune, aga lõunapoolsetes riikides nagu Hispaania elatakse ju enamasti õues, kohvikutes ja tänaval. Paljud inimesed ei hoolinud üldse, kui suur või kui valge nende kodu on. Usun, et nüüd, kaugtöö ajal on hakatud aru saama, et ruumi kvaliteet ja arhitekti töö on olulised ning et paraja suurusega ja õigesti orienteeritud aken võib päästa su päeva.

Intervjuu ilmus esmakordselt 19.01.2021 ajalehes Postimees.

Pood