Uudised

Sada aastat muusikateadlase Ofelia Tuisu sünnist

11.11.2019

Ofelia Tuisk (1919–1981) oli Eesti muusikateadlane ja kriitik, kelle sünnist möödub tänavu 11. novembril sada aastat. Tema nimi ei pruugi tänastele muusikahuvilistele enam palju öelda, kuid möödunud sajandi kuue- ja seitsmekümnendatel oli ta üks hinnatumaid ja omanäolisemaid muusikast mõtlejaid ja kirjutajaid.

Pärast Moskva konservatooriumi lõpetamist töötas ta lühikest aega õppejõuna Tallinna konservatooriumis ning üle kümne aasta muusikateadurina Eesti NSV Teaduste Akadeemias. Kuid kõige suurema jälje on jätnud tema töö muusikatoimetajana Eesti Raadios, millest on arhiivis säilinud üle 100 saate, ning viljaka kriitikuna muusikaajakirjanduses. Koolides õpiti muusikaajalugu mitukümmend aastat Ofelia Tuisu ja Imbi Kulli 1971. aastal ilmunud õpiku järgi.

Muusikakriitikuna oli Ofelia Tuisk kirglik ja kompromissitu uue muusika pooldaja – seda ajal, mil avangardne helikeel ning modernistlike kompositsioonitehnikate kasutamine põhjustas ka Heliloojate Liidu siseringis poleemikat ja halvakspanu, rääkimata leheveergudele jõudnud avalikust retseptsioonist. Kuid Ofelia Tuisu sõnal oli kaalu, tema tundlik ja arutlev, analüütiliselt täpne ja omapärase keelekasutusega kriitika ilmus nii Eesti kui ka Nõukogude Liidu kõige olulisemates muusikaväljaannetes. Oma kirjutistes püüdis ta näha muusikaelu ja -ajaloo suurt pilti ning kritiseeris teravalt kõike keskpärast ja kitsalt konservatiivset.
Oma 60. sünnipäeval antud raadiointervjuus ütleb Ofelia Tuisk, et peab muusikas just kõlalist uuenemist väga oluliseks: “Me võime seda nimetada formaalseks, aga tegelikult see ei ole formaalne, sest kõik sisuline realiseerub muusikas kõlana. Ja nagu igal elusolendil on oma hääl, nii on ka igal ajastul oma hääl. /—/ Selle uue elu hääl – seda ei tohi karta.“

Muusikateadlasena pühendus Tuisk peamiselt Heino Elleri, Ester Mägi, Veljo Tormise, Kuldar Singi ja Arvo Pärdi muusika uurimisele. Heino Elleri muusika uuenduslikkusele keskendus ka tema lõpetamata jäänud väitekiri.
1960. aastail sai Ofelia Tuisust Arvo Pärdi teoste üks tulisemaid pooldajaid. Oma sõnavõttudes astus ta vastu noort heliloojat tabanud kriitikalaviinile ning sattus seetõttu sageli ka ise kriitika objektiks. Arvo Pärt on Ofelia Tuisule pühendanud oma 1976. aastal valminud teose “Kui Bach oleks mesilasi pidanud …”. Selle mitteametlik alapealkiri “Muusikateadlase portree ühe herilaspere foonil” viitab kujukalt Tuisu pingelistele suhetele toonase tsensuuri ning Heliloojate Liidu “herilasperega”. Seda, kui kõrgelt hindas Arvo Pärt Tuisu inimlikku julgust ja kunstiideaale, võib välja lugeda sissekandest muusikapäevikusse 1976. aasta augustis, vahetult enne teose valmimist. Muusikateadlase kohta seisavad seal järgmised sõnad: “läbiraiuv signaal … läbi metsiku padriku … Ofelia … lõpus üksi oma tões, puhas, skulpturaalselt selge, tugev … praktiliselt algusest peale contra”. Teatavasti lõpeb “Kui Bach oleks mesilasi pidanud …” ootamatu koodaga, mille muusika põhineb Pärdi ühe lemmik helilooja, Bachi h-moll prelüüdil HTK I vihikust. J. S. Bach oli ka Ofelia Tuisu armastatuim helilooja, kelle muusikat võis ta enda sõnul alati ja igavesti kuulata.

Kümne aasta eest ajakirjas Teater. Muusika. Kino ilmunud põhjalikumas artiklis kirjutab muusikaajakirjanik Immo Mihkelson: “Ofelia Tuisu muusikaarmastuses oli midagi erilist ja suurt, muusikast kirjutajana oli ta üks Eesti parimaid, kuid praegu kaugeltki mitte tuntumaid. Üllatavalt paljud tema mõtteist resoneerivad ka meie ajas — teisisõnu, nad on ajaproovile vastu pidanud, püsinud teispool ideoloogiaid, muusikalisi stiilipöördeid ja ühiskonnakorraldust.“

Ofelia Tuisu 100. sünniaastapäeva puhul on Klassikaraadio eetris valik arhiivisaateid, mida kuuleb novembrikuu teisipäeviti kell 21.

Pood