Universumi helid, võnked ja võbelused

Vanad kreeklased nägid taevakehade liikumise matemaatilistes suhetes sarnasust pillikeele pikkuse ja selle võnkumisest sündinud harmooniliste sageduste vahel ning neile kangastus taevasfääride muusika. Kaasaegne kosmoloogia selgitab, kuidas varast universumit täitnud kuuma plasma keskkonnas levinud akustilistest lainetest on välja kujunenud praegune suuremastaabiline struktuur. Tinglikult võib öelda, et meile nähtavate galaktikate jaotus ja paiknemine järgib ürgsete helide tardunud mustrit. Viimaste aastate üheks põnevamaks teadusavastuseks on võimalus tabada mustade aukude või tihkete tähtede kokkutiirlemisel tekkivaid ruumi peeni võbelusi, gravitatsioonilaineid. Tehnoloogia abiga võime neid kosmilisi „laulukesi“ ka kuulda. Universumi alusehituse kirjeldamisel on üheks huvitavaks hüpoteesiks stringiteooria, mille järgi erinevat tüüpi elementaarosakesed vastavad pillikeeletaoliste 1-dimensionaalsete stringide erinevatele võnkeolekutele. Maailma aluseks oleks nõnda sügavaimal mikrotasandil peituv muusikaline harmoonia.

Laur Järv on Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika kaasprofessor. Tema tööd gravitatsiooniteooriate ja kosmoloogia alal pälvisid 2020. a riigi teaduse aastapreemia täppisteadustes (koos kaasautorite Manuel Hohmanni ja Margus Saaliga).

Kutsume kõiki huvilisi kaasa mõtlema!

Pilt: mustade aukude kokkutiirlemisel tekkivad gravitatsioonilained (Caltech).