Peter J. Schmelz (peaesineja)
Arizona Ülikool, USA
Nikita Andrejev
Diakon, Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus
Peter Bouteneff
Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogiline Seminar, USA
Leopold Brauneiss
Viini Ülikooli Muusikateaduse Instituut, Austria
Jeffers Engelhardt
Amhersti Kolledž, USA
Mart Humal
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Kevin C. Karnes
Emory Ülikool, USA
Chris May
Sõltumatu muusikateadlane, Sydney, Austraalia
Toomas Siitan
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tauri Tölpt
Tartu Ülikool, EELK Usuteaduse Instituut
Andreas Waczkat
Göttingeni Ülikool, Saksamaa
Diakon Nikita Andrejev on ikoonimaalija ja vaimulik, kes juhib Prosoponi Ikonoloogia Kooli Tallinna stuudiot, teeb nii ikooni- kui seinamaalinguid, juhatab meistrikursuseid ning annab loenguid Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 2017. aastal pühitseti ta diakoniks Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikus ning ta teenib Tallinnas Püha Ristija Johannese kirikus Nõmmel. Ta on ka Tallinna Püha Johannese Kooli asutaja ja nõukogu liige ning Tallinna piiskopkonna kirikute renoveerimise ja restaureerimise komitee liige.
Ikoonimaaliga puutus Nikita Andrejev kokku lapsepõlvest alates, töötades noorukina ikoonimaalijast isa Vladislav Andrejevi õpilase, assistendi ja tõlgina. Isa kaudu omandas ta vene stiilis bütsantsi ikoonimaali tehnika, sai lähemalt tuttavaks õigeusu ikooni teoloogiaga ja kristliku maailmavaatega. Paralleelselt asus ta ka ise tööle ikoonimaali õpetajana.
Bakalaureusekraadi omandas Nikita Andrejev Yale’i Ülikoolis antiigiteadustes, keskendudes vanakreeka keelele (1997), teoloogia bakalaureusekraadi sai ta Püha Sergiuse Õigeusu Teoloogia Instituudist Pariisis (2005) ning magistrikraadi kaitses väitekirjaga püha Ireneuse teoloogiast Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilises Seminaris New Yorgis (2015).
Konverentsil esineb Andrejev ettekandega
„Sõna teoloogia kui Arvo Pärdi loovuse alus“
Peter Bouteneff on Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilise Seminari (SVOTS) süstemaatilise teoloogia professor, andes kursusi antiikaja ja nüüdisaja teoloogiast. Ta on omandanud bakalaureusekraadi muusika alal Uus-Inglismaa muusikakonservatooriumis Bostonis ja magistrikraadi teoloogia alal SVOTSis (1990), samuti kaitsnud nii magistri (1992) kui doktorikraadi (1997) teoloogias Oxfordi ülikoolis, kus ta õppis piiskop Kallistos Ware’i juhendamisel. Aastatel 1995–2000 töötas ta Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches) usu ja kirikukorra komisjoni (Faith and Order Commission) tegevsekretärina ning on kirjutanud hulgaliselt artikleid õigeusu kiriku suhetest teiste kirikutega.
Bouteneff on Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilise Seminari kirjastuses SVS Press algatanud ja toimetab sarja „Foundation Series“. Tema sulest on ilmunud viis raamatut (nende seas üks kaasautorina), viimane neist „How to Be a Sinner“ (2018) on osutunud SVS Pressi üheks menukamaks väljaandeks.
Peter Bouteneff on pühendunud teoloogia ja kultuuri seoste uurimisele. Ta on Püha Vladimiri Teoloogilise Seminari juurde loodud ettevõtmise „Arvo Pärt Project“ algataja ja juht, korraldades kontserte, loenguid, avaldades publikatsioone. Arvo Pärdi loomingu ja õigeusu teoloogia seoseid on ta lahanud raamatus „Arvo Pärt: Out of Silence“ (2015). Bouteneff on ka SVOTSi vaimulike kunstide instituudi (The Institute of Sacred Arts) asutaja ja juht ning Arvo Pärdi Keskuse loomenõukogu liige.
Konverentsil esineb Bouteneff ettekandega
„Juhtumiuuringud Pärdi tekstiga teostes: hääletu ja kuuldav“
Leopold Brauneiss on omandanud muusikahariduse Viini ülikoolis nii muusikateaduse vallas kui ka Viini Muusika ja Esituskunstide Kõrgkoolis muusikahariduse ja klaveri erialal. 1988. aastal kaitses ta Viini Ülikoolis doktorikraadi muusikateaduse alal. 1990. aastast alates õpetab Brauneiss muusikateooriat ja klaverit J. M. Haueri nimelises muusikakoolis Wiener Neustadtis, 2004. aastast on ta harmoonia ja polüfoonia lektor Viini Ülikooli muusikateaduse instituudis, 2006. aastast aga on ta muusikateoreetiliste ainete õppejõud Felix Mendelssohn Bartholdy muusika ja teatri kõrgkoolis Leipzigis.
Heliloojana on tema teoseid esitanud muuhulgas Gidon Kremer, Kremerata Baltica ja Alam-Austria Tonkünstler-orkester. Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili uurimisega on Brauneiss tegelenud 1997. aastast ning on sel teemal avaldanud mitmeid artikleid ja teinud ettekandeid konverentsidel Euroopas ja USAs. Eesti keeles on Arvo Pärdi Keskus välja andnud tema artiklite kogumiku „Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria“.
Konverentsil esineb Brauneiss loenguga
„Kompositsiooniprotsessi tunnusjooned Arvo Pärdi tintinnabuli-tehnika puhul“
Jeffers Engelhardt on etnomusikoloogia professor Amhersti Kolledžis USAs, andes kursusi teemadel, nagu kogukonnapõhine etnograafia, muusika ja religioon, hääl ning analüütilised lähenemisteed muusikale ja helile. Ta uurib laiemalt muusikat, religiooni, Euroopa identiteeti ja meediat.
Engelhardti sulest on ilmunud raamat „Singing the Right Way: Orthodox Christians and Secular Enchantment in Estonia“ (Oxford, 2015) ning ta on olnud raamatute „Resounding Transcendence: Transitions in Music, Religion, and Ritual“ (Oxford, 2016) ja „Arvo Pärt: Sounding the Sacred“ (Fordham, 2020) üks autoritest. Praegu pooleliolev raamat „Music and Religion“ peaks ilmuma kirjastuselt Oxford University Press. Jeffers Engelhardt on ka ajakirja Yale Journal of Music and Religion peatoimetaja ning Ameerika Muusikateaduse Ühingu ajakirja (Journal of the American Musicological Society) digi- ja multimeedia toimetaja.
Konverentsil esineb Engelhardt ettekandega
„Tintinnabuli materiaalsus (ehk Kuulates Pärti kui klaveritehnik)“
Mart Humal on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateooria professor. Tema uurimisvaldkond on Eesti muusika ja muusikateooria probleemistik. Humala sulest on ilmunud raamatud „Heino Elleri harmooniast“ (Tallinn, 1984), „All-Interval Twelve-Tone Rows and Their Transformations” (Tallinn, 2005) ja „Studies on Tonal Structures: Introduction and Fourteen Analytical Studies“ (Tallinn, 2007). Ta on olnud ka artiklikogumiku „A Composition as a Problem“ (Tallinn, 1997–2016) seitsme numbri toimetaja.
Konverentsil esineb Humal ettekandega
„Arvo Pärdi 2. sümfoonia ja XJI-invariantsed dodekafoonilised seeriad“
Kevin C. Karnes on muusikaajaloolane, kes uurib Ida- ja Kesk-Euroopa identiteedi, erisuste ja kokkukuuluvustunde avaldumisi 19. sajandist kuni tänapäevani. Tema praegune uurimisvaldkond on new wave’i muusika ja kultuur, sh kõlad, tehnoloogiad ja suuline ajalugu mõlemal pool endist raudset eesriiet. Doktoriõpingud läbis Karnes Brandeisi ülikoolis, mille lõpetas 2001. aastal.
Praegu on ta muusikaajaloo professor ja kunstide valdkonna prodekaan Emory Ülikoolis. Ta on ka Ameerika Muusikateaduse Ühingu ajakirja (Journal of the American Musicological Society) peatoimetaja. Kevin Karnes on kirjutanud neli raamatut, mille hulgas on kaks Arvo Pärdi muusika käsitlust: „Arvo Pärt’s Tabula Rasa“ (Oxford UP, 2017) ja „Sounds Beyond: Arvo Pärt and the 1970s Soviet Underground“ (University of Chicago Press, 2021).
Konverentsil esineb Karnes ettekandega
„Tintinnabuli ja pühalikkus: vaade arhiivist, 1976–1977“
Chris May omandas doktorikraadi muusikateaduse alal 2016. aastal Oxfordi ülikoolis. Oma väitekirjas analüüsis ta mitmeid olulisi Pärdi-uurimusi, püüdes eelkõige lepitada analüütilisi ja kogemuslikke tintinnabuli-käsitlusi. Aastail 2015–2016 oli ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia külalisüliõpilane. Ta on avaldanud artikleid ja raamatupeatükke Pärdi loomingust, aga ka teistel uurimisteemadel, sealhulgas autoriõiguse teemal. Chris May on lõpetanud ka Sydney ülikooli õigusteaduskonna ning töötab juristina Austraalia valitsuse juures, olles New South Wales’i parlamendi seaduseelnõude koostaja.
Konverentsil esineb May ettekandega
“Tsüklilisus ja draamatehnika Pärdi teoses “Litany””
Peter J. Schmelz on Arizona Ülikooli (Arizona State University) muusikateaduse professor. Varem on ta õpetanud veel Buffalo ülikoolis (University at Buffalo (SUNY) ja Washingtoni Ülikoolis St. Louisis, kus ta oli ka muusikaosakonna juhataja. Doktoritöö kaitses Schmelz California Ülikoolis Berkleys pealkirjaga „Listening, Memory, and the Thaw: Unofficial Music and Society in the Soviet Union, 1956–1974“. Tema valdkondadeks on kujunenud 20. ja 21. sajandi muusika, Vene, Ukraina ja Nõukogude muusika, peamiselt heliloojad Šostakovitš, Silvestrov ja Schnittke, külma sõja aegne muusika, pop- ja eksperimentaalmuusika, filmimuusika, muusika ja poliitika seosed ning kõlauuringud.
Nõukogudeaja avangardmuusikast on ta avaldanud kolm monograafiat, kõik Oxfordi Ülikooli kirjastuselt: „Such Freedom, If Only Musical: Unofficial Soviet Music during the Thaw“ (2009), „Alfred Schnittke’s Concerto Grosso No. 1“ (2019) ning „Sonic Overload: Alfred Schnittke, Valentin Silvestrov, and Polystylism in the Late USSR“ (2021); ilmumist ootab veel kolm käsikirja. Schmelz on ka Indiana Ülikooli kirjastuse sarja „Russian Music Studies“ toimetaja (Series Editor (with Simon Morrison), Russian Music Studies, Indiana University Press) ning aastatel 2014–2018 on ta toimetanud California Ülikooli kirjastuse (University of California Press) väljaantavat ajakirja Journal of Musicology.
Konverentsil esineb Schmelz ettekandega
„Arvo Pärt ja Valentin Silvestrov: loomingulised paralleelid eksperimenteerimisest tunnetamiseni“
Toomas Siitan lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi 1981. aastal heliloojadiplomiga ning omandas doktorikraadi muusikateaduse alal Lundi Ülikooli juures. 1986. aastast õpetab ta muusikaajalugu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (alates 2004. aastast professorina) ning sai 2013. aastal muusikateaduse osakonna juhatajaks (2018. aastast muusikateaduse õppejuht).
Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on varase lääne muusika ajalugu ja esteetika, muusikaelu Eestis kuni 20. sajandini, samuti Arvo Pärdi muusika, millest ta on lugenud kursusi nii Tartu Ülikoolis kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Toomas Siitan on pikka aega olnud Eesti Muusikateaduse Seltsi esimees (1992–1997, 2003–2013), Eesti Muusikanõukogu aseesimees (1999–2017) ja Rahvusvahelise Hümnoloogiaühingu juhatuse liige (1993–2005). 2019. aastast on ta ka Arvo Pärdi Keskuse loomenõukogu liige. Ta tegutseb ka dirigendina ning alates 1994. aastast toimub tema juhtimisel Haapsalu vanamuusikafestival.
Konverentsil esineb Siitan ettekandega
„Pärt, Bach ja mesilased“
Tauri Tölpt on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant. Bakalaureuseõpingud tegi ta Kreekas Thessaloniki Aristotelese Ülikooli usuteaduskonnas ning magistriõpingud Šveitsis Fribourgi ja Genfi Ülikooli usuteaduskonnas ning Chambèsy Õigeusu Teoloogia Magistriõppe Instituudis. Tema peamine uurimisvaldkond on õigeusu-Bütsantsi patristiline ja süstemaatiline teoloogia. Doktoritöös uurib Tauri Tölpt püha Damaskuse Johannese arusaamasid liikumisest ja muutumisest.
Tauri Tölpt on EELK Usuteaduse Instituudi õigeusu õppetooli juhataja, kus ta annab loenguid õigeusu dogmaatikast ja süstemaatilisest teoloogiast. Peale selle on ta andnud loenguid õigeusu teoloogiast ka Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal.
Tölpt esineb konverentsil ettekandega
„Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus Arvo Pärdi teostes“
Andreas Waczkat on muusikaajaloolane, kelle uurimisvaldkondadeks on 16.–18. sajandi muusika ja kultuuri ajalugu, Balti regiooni muusika, ajalooline muusikateadus ja uus meedia ning muusika- ja muusikateadus posttotalitaarses kontekstis. Doktorikraadi omandas Waczkat Rostocki Ülikoolis 1997. aastal uurimistööga Saksa paroodiamissadest 17. sajandil. Tema sulest on ilmunud neli monograafiat, viimane neist „Georg Friedrich Händel: Messias“ ilmus 2008. aastal. Waczkat on ka paljude raamatute koostaja ja toimetaja.
Ta on töötanud õppejõuna Hannoveri muusika- ja teatrikõrgkoolis, ajutise professorina Lüneburgi ja Münsteri ülikoolis, andnud loenguid mitmel pool Euroopas, sh Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Praegu on ta Göttingeni Ülikooli muusikaajaloo professor ning alates 2019. aastast EMTA audoktor. 2002. aastast on Andreas Waczkat Saksa Muusikateaduse Ühingu töögrupi „Muusikateadus ja muusikaharidus“ juht ning 2004. aastast „Cöthener Bach-Hefte“ toimetaja.
Waczkat esineb konverentsil ettekandega
„Vaikuse kõla(d): kuuldamatu kohalolek Arvo Pärdi „Silentiumis““