Huvitavat arhiivist

Arvo Pärdi Keskuse meeskonnal avanes võimalus heita pilk teose „Saara oli 90-aastane“ saamisloosse ning arutleda olemasolevate materjalide üle. Suureks abiks selle uurimistöö juures on muusikapäevikud, mida Arvo Pärt hakkas kasutama juba 1974. aastal oma muusikaliste mõtete kirja panemiseks (hiljem lisandusid ka sõnalised ülestähendused). Ardo Västriku lugu.

„Credost“ sai esimese loomeperioodi kokkuvõte, seisukohavõtt oma senise loomingu suhtes, ühtlasi oli „Credo“ (lad ’mina usun’) ka avalik usutunnistus – põhimõtteline seesmine pöördepunkt, suunanäitaja selle poole, mida helilooja edaspidi otsis. See väljendus juba tekstivalikus: esimest korda loob Pärt teose pühakirja tekstile, mis saab aluseks kogu teose muusikalisele struktuurile – see suund muutub määravaks helilooja järgmise, tintinnabuli-perioodi loomingus.

45 aastat teose „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ esiettekandest. Arhiividokumentide ja Arvo Pärdi mälestuste põhjal kirja pannud Karin Rõngelep.

Arvo Pärdi 2. sümfoonia valmis 1966. aastal ning kuigi täpset loomisaega pole võimalik arhiividokumentidest välja lugeda, on see suure tõenäosusega kirjutatud vahemikus märtsist septembrini.

Aprilli keskel, mil näitusesaalid ja muuseumid olid kinni, rääkisime Arvo Pärdiga sellest, mis toimus tema (loome)elus 1963.–1964. aastal. Loomisloovestluse keskmes oli 1963. aastal loodud 1. sümfoonia ja kooriteos „Solfedžo“.

Täna, 60 aastat tagasi, 11. märtsil 1961 kõlas Moskva ametiühingute maja sammassaalis Roman Matsovi juhatusel esimest korda Arvo Pärdi „Nekroloog“. Käänulise saatusega „Nekroloog“ tõestab, kui suurel määral sõltub muusikateose retseptsioon ja käekäik ajast ja kohast, mil teos on sündinud, ja milline mõju võib ühel teosel olla helilooja kogu järgnevale loomingule.

Pärtide perekonna harmoonium seisis keskuse vanas arhiivimajas ukse kõrval, kust ta tervitas vaikselt ja tagasihoidlikult kõiki sisseastujaid. Aeg-ajalt aga tõstis Arvo Pärt või tema poeg, keskuse nõukogu esimees Michael Pärt pillil kaane üles, pannes harmooniumi keskuse töötajate ja külaliste jaoks helisema. See algselt Nora Pärdile kuulunud vana harmoonium oli helilooja perekonna liige juba 1970. aastate

6. märtsil külastas Arvo Pärdi Keskust ning kohtus Arvo Pärdiga helilooja põlvkonnakaaslane ja sõber, kõrgelt hinnatud vene pianist Aleksei Ljubimov. Ta oli 1960. aastatel üks esimesi nimekaid pianiste, kes esitas Pärdi klaveriloomingut, tema repertuaari hulka kuulusid näiteks teosed „Partiita“, „Diagrammid“, kaks sonatiini ning ka oreliteos „Trivium“. Aleksei Ljubimovilt ja SWR Stuttgardi Raadio sümfooniaorkestrilt pärineb ka

Kirjanik Jaan Kaplinski hoidis aastaid hoolsalt tallel Arvo Pärdi vanavanematele kuulunud, 1863. aastal trükitud piiblit. Piibel on Arvo Pärdile eriti kallis, sest just sellest luges helilooja vanaema talle lapsepõlves pühapäeviti ette.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kinkis meie keskusele Arvo Pärdi muusikaseade käsikirja, mille muuseumi teadur Ene Kuljus leidis, kui ta korrastas Valter Ojakääru materjale. Tegemist on Arvo Pärdi seatud saksa lastelauluga „Lumi langeb...“, mis pärineb aastatest 1958–67.

„Oli 1976. aasta 7. veebruar, ilus päikesepaisteline talvepäev“, räägib Nora Pärt. Õhus oli tunda helgust ja inspiratsiooni ning Nora pani ette teha üks pikem jalutuskäik Nõmme metsa. Arvo Pärt ei tõusnud aga veel nii pea oma tumepruuni pianiino tagant … Sel päeval jäi jalutuskäik tegemata, kuid sündis klaveripala „Aliinale“. Selles väikeses palas leidis helilooja enda hääle, komponeerimisviisi, millele ta andis nimeks tintinnabuli.

Arvo Pärdi Keskuse arhiiv sai detsembris hinnalise täienduse, kui pianisti ja muusikateadlase Vardo Rumesseni lesk Maaja Rumessen andis Arvo Pärdi Keskusele kasti väärtusliku arhiivimaterjaliga. Tegemist on Arvo Pärdi loominguga seotud isiklike märkmike, kirjade, kontserdikavade ja ajaleheväljalõigetega kuni aastani 1980, mil helilooja oli sunnitud Nõukogude Liidust emigreeruma.